Ida-Harju Koostöökoda käis Lapimaal inspiratsiooni kogumas

Ida-Harju Koostöökoda korraldas koos Põhja-Harju Koostöökoguga aktiivsetele kogukonna arendajatele inspiratsiooni- ja motivatsioonireisi Rootsi Lapimaale. Õppereis toimus koostööprojekti „Uut hoogu“ raames ning reisi eesmärgiks oli tutvuda kohalike külainitsiatiivide ja ettevõtmistega. Reis viis meid Stockholmist 1000 km põhja põhjapolaarjoonele, kus tutvusime lähemalt kolme Lapimaa külaga – VuollerimHakkas ja Överkalix. Miks just need külad? Sest kõik kolm on silma paistnud just oma aktiivsuse, koostöö ja kogukonda panustamisega.

Osalejad: Ida-Harju piirkonnast osalesid Aegviidu, Tõhelgi, Voose, Viskla, Ravila, Kolu ja Kose-Uuemõisa kogukondade esindajad. Põhja-Harju piirkonnast osalesid Viimsi, Rae ja Jõelähtme külade esindajad.

Vuollerim

Programmi kokku pannes oli kindel soov külastada Vuollerimi. Selles külas on ligikaudu 800 elanikku ning nad on asutanud umbes 40 mittetulundusühingut. Ettevõtlus on hästi põimitud kohalikku kultuuri, millest annab tunnistust kohalike ettevõtete hulk – umbes 60. Neist kaheksa on Bygdebolag, mis kuuluvad kohalikule külakogukonnale. Need on piiratud vastutusega ettevõtted, mis kõik investeerivad oma kasumi kohalikku kogukonda ja küla heaks. Meie võõrustajate sõnul küla 800st elanikust 400 on ühes või kahes ettevõttes osanikud.

Näiteks :

  • Lapland Vuollerim Welcomes You AB – kogukonnaturismi ettevõte, kelle kaudu on võimalik tellida ligikaudu 50 erinevat tegevust.
  • VIVA Visioner i Vuollerimbygden AB – ettevõte, mille osak maksis 1000 SEK ja millel on kokku 200 omanikku. Koos renoveeriti kaks hotelli, millest ühes ka meie ööbisime. Hotelli renoveerimisse panustasid umbes 120 inimest vabatahtlikult ja oma vabast ajast ja tahtest. Vabatahtlikult hoitakse seda ka korras ja tegusana ning kogu tulu läheb ettevõttesse tagasi.
  • Mathantverket Vuollerim AB – alustasid MTÜ-na, kuid nüüd on nad ettevõte. Külaelanikud otsustasid oma hoole alla võtta ainulaadsed Fjällkori tõugu mägilehmad. Nende piimast teeb küla teine ettevõtte auhinnatud juustu.
  • Bidra Ideell Förening – Juustuvabrik, mis teeb juustu oma külale kuuluvast farmi piimast. Piima eest maksavad nad pigem rohkem, sest teavad, et piim on kvaliteetne ja nii aitavad nad ka farmil toimida. Juustuvabrik kuulub samuti külale ja sellel on 50 osanikku, 2 palgalist eestvedajat ning ülejäänud teevad tööd vabatahtlikult.
  • Vuollerims Friskola, Vuollerim’s Charter School – Küla lähedal pandi kool kinni ja selleks, et lapsed ei peaks bussidega kaugele sõitma, tegid külaelanikud oma kooli, millest osa kuulub riigile ja osa külale. Koolis on 26 õpilast, meie mõistes on see 6.-9.klass. Iga lapse eest saab kool riigilt nn. pearaha, millega makstakse õpetajatele palka. Kooli koristavad lapsed ise ja preemiaks saavad nad sõita igal aastal Inglismaale. See motiveerib neid koristama ning kool on seetõttu ka väga puhas.

Kokkuvõttes oli väga inspireeriv näha, kuidas inimesed ühise eesmärgi nimel koostööd teevad. Nad ise tõid välja järgmised põhipunktid, mis on nende edu saladus:

  1. Ühise eesmärgi nimel tegutsemine.
  2. Iga inimene on oluline.
  3. Igaühe panus loeb.
  4. Kõik on võrdsed – hierarhial pole siis mõtet.
  5. Ei eelarvamustele – need tekitavad ainult probleeme.

Hakkas

Teine küla, mida külastasime asus juba teisel pool põhjapolaarjoont – Hakkas. Hakkase piirkond “Hakkasbygden” koosneb umbes 20st külast ja Hakkas on justkui keskus. Neil on oma kool, kus käib umbes 100 õpilast vanuses 6-16. Ka neil on oma kogukonnaettevõtted, millest kuulsaim on Hakkas bygdens boende “HBB”.

HBB kuulub enam kui 300 inimesele ja koos on nad ehitanud bensiinijaama ning renoveerinud 14 korteriga maja. Samuti koliti kolm väiksemat maja Malmbergetist Hakkasse, kui sealne kaevandus soovis laieneda ning terve küla koliti Gällivaresse ja vana asula lammutati. Külakeskus asub vanas koolimajas. KOV soovis selle lammutada, kuid külaelanikud otsustasid seda ühiselt üleval pidama hakata. KOV kinkis maja neile ning koos hoolitsetakse selle eest. Mis puudutab aga korteralemut, siis see kuulub külale. Vabatahtlike abiga see renoveeriti, rent on seal madal ning üks üürnik koristab üldruume ning maksab sellevõrra üüri natuke vähem. Kogu sissetulek läheb maja renoveerimiseks ja parandustöödeks.

Nende au ja uhkus on aga tankla. Varem oli külas tankla, kuid see suleti. Kuna edaspidi oleks lähim olnud ca 50 km kaugusel, siis külarahvas sai kokku ja koos otsustati külale kuuluv tankla avada. 8 kuud hiljema avatigi raskustest hoolimata küla elanikele kuuluv tankla. Kütusefirma maksab külaelanikele nüüd renti ja raha kasutatakse külaelu edendamiseks. Tankla juhatuses on 10 inimest. Iga liige vastutab ühe nädala eest korraga. See tähendab, et iga päev käib üks inimene tankla juurest läbi ja vaatab, et kõik oleks korras.

Kusjuures Hakkase kiriku esimene kirikuõpetaja oli eestlane August Richard Rebane. Praegusel kirikuõpetajal on aga komme jagada külalistele sümboolselt tükk ühest 2500-osalisest puslest. Eks igaüks tõlgendab seda kommet omamoodi, sest üheselt mõistetavat tähendust ei öeldud.

Överkalix

Kolmas küla, millega tutvusime on Överkalix. Kui Hakkases ja Vuollerimis võtsid meid vastu kogukonna esindajad, siis Överkalixis võõrustas meid kohalik vallavalitsus. Valla direktor Jan Johansson rääkis meile ka vallast laiemalt ning sealsetest väljakutsetest. Vallas on kaks kooli (lapsi käib kokku ligi 400), kuid lähim gümnaasium asub 50 km kaugusel. Suurim probleem on tööjõupuudus ning 40% elanikest on üle 65-aastased. Peamine sissetuluallikas on turism ning novembrist aprillini on kõik hotellid täis. Kõige enam tuntakse puudust tervisespetsialistidest, eriti hambaarstidest.

Kokku on vallas umbes 110 küla, kuid igas külas ei pruugi praegu keegi elada. Sellest hoolimata on peaaegu igas külas oma külaselts (kokku ligi 50). Külaseltsid on need, kes hoiavad külades elu sees ja korraldavad erinevaid üritusi. Iga külaselts saab vallalt üks kord aastas 5000 SEK tegevustoetust küsida, millega saab nii üritusi korraldada kui külakeskuseid renoveerida.

Rootsi Lapimaal ei saa käia põhjapõtrasid nägemata. Rootsis ei ole tegelikult looduses omanikuta liikuvaid põhjapõtru, vaid kõik kuuluvad kellelegi, täpsemalt need kuuluvad mõnele saamile. Kui juhtud teel põhjapõdrale otsa sõitma, siis looma omanik tuvastatakse ja talle tasub riik hüvitist. Põhjapõdrafarmides on loomade kogus samuti piiratud ning korraga tohib olla 30 põtra. Lapimaal ringi sõites on põhjapõdra nägemine auto/ bussi aknast väga tavaline.

Överkalixi vallas asub ka Jockfalli kosk. Kohe kose kõrval asub kämping ja restoran, mille perepoeg tutvustas meile ettevõtte tegemisi ja koostööd ümberkaudsete küladega. Näiteks korraldatakse koos tuntud 500 km polaarmaratoni Lapland Arctic Ultra. Võistlus toimub igal aastal märtsis ning seda läbitakse erinevate vahenditega (suusad, kelk, räätsad jne), ööbitakse väljas ning vahet pole, mis ilm või kui külm on. Lisaks polaarmaratonile on plaanis teha koostöös ümberkaudsete küladega korralik vaateplatform, et turistidele kose külastamine oleks turvalisem ning ligi pääseksid ka ratastooliga inimesed.

INSPIRATSIOON – Kui on soov, on ka võimalus. Tuleb koos tegutseda ühise eesmärgi nimel.

Igas külas võtsid meid vastu lahked ja abivalmid inimesed, kes üle kõige hindasid head elukeskkonda, kogukonda ja koostööd. Tuleb tõdeda, et nende inimeste ettevõtlikkus on lihtsalt kadestamisväärne. Kui nähakse, et midagi on külas valesti, siis saadakse kokku ja tehakse see koos ära. Või kui soovitakse midagi positiivset saavutada, siis samuti tehakse see koos ära. Nende jaoks tundus kogukonda panustamine niivõrd loomulik. Kindlasti tasub neilt õppida üksteise usaldamist, avatust mõnikord ka hullumeelsetele ideedele ning üheskoos vastutuse võtmist.

juuli 2024
ETKNRLP
1 2 3 4 5 6 7
8 9 10 11 12 13 14
15 16 17 18 19 20 21
22 23 24 25 26 27 28
29 30 31     
« juuni   aug. »

Uudiste arhiiv/News Archive